Sa tunned ennast kuidagi veidralt. Süda hakkab kiiremini lööma ja peopesad on higised. Rahutu on olla. Enda ümber ringi vaadates tundub nagu oleksid justkui reaalsusest ära lõigatud. Ruum, kus sa viibid rõhub sind. Seinad pressivad lähemale ja õhk hakkab otsa saama. Raske on hingata, rinnus surub. Mõtlemine muutub negatiivseks ja sa tunned hirmu. Nüüd juba keha väriseb. Arvad, et hakkad surema.
Nii võiks kirjedada tunnet, mida kogeb ainuüksi Ameerikas üle 40 miljoni inimese – seda on rohkem kui 18% kogu riigi rahvastikust. Eestis säärane statistika puudub, aga kogemus on sama – ärevus.
Kuid kas see on põhjus omaette või hoopis varjatud sümptom? Mürgise puu vili, mis meist nii paljuid vaimsesse põrgusse uinutanud? Lähenen veidi kaugemalt ja proovin jõuda probleemi juureni.
EKSISTENTSISAALNE ÜKSINDUS:
Sa ei ole sellest koguaeg teadlik, aga mõnikord sa tunned seda. Siis, kui sa üksi oled. Maanteel autoga sõites või õhtuti voodis lebades, just ennem unne suikumist. Ta on seal sinuga koos – see süvik, millel ei tundu olevat lõppu. See üksinduse pinin, mis vahepeal valjemaks muutub ja mille hääle me siis sotsiaalmeedia või mõne muu meelt lahutava viisiga vaigistame.
“Üksinduse lätteks ei ole inimeste puudus, vaid tõsiasi, et me ei ole võimelised kommunikeerima enda kohta neid asju, mis meile olulised on, kuid võivad teistele tunduda vastuvõtmatud.”
–C.G Jung
Pealiskaudselt suheldes jääb meisse üksinduse tunne kuna me ei väljenda seda, mis meile päriselt oluline on. Püüame olla ühiskondlikult vastuvõetud ilma, et oleksime truud iseendile. Me tahame nii meeleheitlikult mahtuda “normaalsuse” raamidesse, samal ajal täielikult ignoreerides, kes me tegelikult oleme ja mida elult soovime.
EDUKUSEPLOMM SISEMISE TÜHIMIKU TÄITEKS:
Meil on kultuuriline uskumus, et me ei ole piisavad. Elame ühiskonnas, kus kõik ajavad taga edukust. Arvame, et see täidab meie sees oleva tühimiku ja kui nende eesmärkideni jõuame, siis oleme lõpuks piisavad. Paraku ei anna uus auto ega ka suurem palganumber meie enesetundele pikas perspektiivis väga miskit juurde. Nagu on öelnud minu hea sõber Alar Ojastu: “Enesetundest sõltub minu ainus elu just siin ja praegu ja ka edaspidi.” Meie reaalsus on meie kogemus ja meie kogemust mõjutab kõige rohkem meie enesetunne.
Aina kõrgeimaid eesmärke seades unustame me märgata, kui suured need väljakutsed tegelikult on. Ei ole neis isegi midagi ligilähedast, mitte suhtelisele, vaid inimlikule normaalsusele ehk loodusele. Loodus lihtsalt on, kiirustamata kuskile.
Meedia loob meile illusiooni, et kõik ümberringi on rikkad, ideaalsed, terved, produktiivsed ja edukad. Sealt hakkab idanema uskumus, et ka mina pean selline olema. Vastasel juhul ei ole ma piisav. Ja seda peamiselt iseenda silmis. Me ei ole ainult oma saavutused. Staatus ja materiaalsed asjad on vaid väike osa meist, aga on nii palju muudki. Kõik, kes meid lapsepõlves armastasid ja mängides mõne hea sõna poetasid, teadsid seda.
Saavutussõltuvus, nagu kõik teisedki sõltuvuse vormid toimib stimulatsiooni peal. Kuna juba kätte saadu meid enam ei stimuleeri, siis vajame iga kord veidi suuremat doosi. Olgu selleks siis parem auto, suurem maja või lihtsalt rohkem raha. Usume, et kui ühe või teise asja omandame siis oleme lõpuks õnnelikud. Sõltuvus tekib ihast, mille lätteks on mõte, et me ei ole piisavad ega täielikud ning seetõttu armastusväärsed. Seks ja söömine annab kehalist mõnu. Raha, meelelahutus ja eesmärgid pakuvad mentaalset rahuldust. Narkootikumid on segu mõlemast. Kõik see stimuleerib ja lahutab meie meelt, aitab unustada ning viib meid olemisest kaugemale.
ÄREVUSE EPIDEEMIA:
Tavaliselt meditsiinilise konditsiooni alla kuuluv ärevus hakkab tunduma juba, kui sotsioloogiline konditsioon – jagatud kultuuriline kogemus, mis toitub epilepsiat tekitavatest reklaamidest ja pidevast informatsiooni üledoosist, kandudes edasi läbi sotsiaalmeedia. Põhjusteks üleüldine kiiruste kasv, majanduslik surve ja meedia portreerimine saavutamatust ilust ja edust. Need kõik on mõned identifitseeritud põhjused meie kaasaegsest hingevalust, mis levib selles üle photoshopitud maailmas kulutulena.
Selle kõige tagajärgi on näha sotsiaalsel tasandil. Maailma Tervise Organisatsiooni andmeil on viimase 25 aasta jooksul depressioon ja ärevushäired noorte seas kasvanud üle 70%. Need on muret tekitavad numbrid ja veel muret tekitavam on see, et ennustakse nende numbrite hüppelist kasvu veel järgmise viie aasta jooksul. United Nationsi admeil teeb igal aastal rohkem inimesi enesetapu, kui sureb relvastatud konflikti ja loodusõnnetuste tagajärjel kokku. See on üle 800 000 inimese, kelle jaoks eksisteerimine on muutunud nii väljakannatamatuks, et nad otsustavad endalt elu võtta. Seda on igal aastal pea sama palju, kui Eestis inimesi elab. Kõik need kadunud unistused, lootused ja sõprussuhted. Me peame addresseerima oma hinge-haigust.
Nõudlus on turule toonud terve trobikonna igasugu erinevaid tooteid ja vidinaid. Ameerika kõige populaarsem mänguasi on fidget-spinner, 200 dollarit maksvad turva-tekid said ühisrahastuses üle 4.7 miljoni dollari toetust, erinevad ajulaineid mõjutavad appid – see list on lõputu. Mis on kõigil nendel toodetel ühist? Nad peaksid maandama stressi ja ärevust.
Näpu-vurr ei ole midagi muud, kui närviline energia, mis on üle kantud tükki plastikusse ja metalli – ideaalne metafoor ülekoormatud ja ülestimuleeritud lastest, kes otsivad kogu selle virr-varri vahel viisi juhe seinast hetkeks välja tõmmata.
Meie alati ärkvel kultuuris vaatame me oma telefoni viimase asjana ennem magama minemist ja esimese asjane üles tõustes. Just hiljuti nägin kedagi tegemas uuringut suuremate uudisteportaalide pealkirjade kohta ja tulemused olid jahmatavad – pea 80% uudiste pealkirjadest on negatiivse alatooniga. Sotsiaalne keskkond, kus viibime stimuleerib stressi. Me oleme keskkondlikud olendid ja pidev ärevus on seisund, mida müüvad meile hirmu-kaupmehed.
NEGATIIVSETE MÕTETE RAJAL:
Pinge ei ole sama, mis stress. Kuid pinge on visa muutumaks stressiks, kui sellele lisada veel üks koostisosa – muretsemine. Kalduvus üle mõelda mineviku ja tuleviku südmusi, samal ajal neile külge pookides negatiivseid emotsioone.
Kui me heidame pilgu mõtete toimimis mehhanissmi siis avatame, et mõtted on närvikanalid meie ajus. Samade mõtete kordamine tugevdab neid kanaleid ja põhjustab nende sagedasemat ilmnemist. Nad muutuvad iga kord hõlpsamini mõeldavaks. Just nagu tee, mida mööda metsas kõnnime kulub ajapikku selgesti erastatavaks rajaks. Harjumus muutub üha tugevamaks ja loob meile illusiooni, et just see tee ongi õige.
Lihtsalt selle pärast, et sa mõtled negatiivseid mõtteid uuesti ja uuesti ei tähenda see kohe, et need mõtted on tõesed. Tihtipeale on need närvikanalid meie asjus muutunud tugevamaks, mis justkui annab neile mõtetele kehtivuse.
Proovi vaadata oma mõtteid kõrvalt ja murda sellega nende tsükklit. Aja ja järvepidavusega on võimalik neid kanaleid nõrgestada. Ning pea meeles vanasõna:
“Mõtle, mõtle aga vaat, et üle ei mõtle.”
–Malmadaan
Foto: Ben Zank
Kolm teaduslikult tõestatud viisi, kuidas jõuda rahulikumasse seisundisse:
- Mediteeri vähemalt 20 minutit päevas või, kui on vaja kiir abi, siis sulge silmad, hinga sügavalt sisse ja proovi hetkeks kuulata kõiki helisid nii, et mitte ükski heli ei läheks kaotsi. Silmi avades avastad midagi imelist – oled tagasi hetkes ja veidi rahulikum.
- Kirjuta käsitsi välja oma mõttejada ilma, et sa seda filtreeriks vähemalt 3 lehekülge. Lase mõttel vabalt paberile voolata ilma pausi tegemata. See on üks kõige effektiivsemaid emotsioaalse vabastamise tehnikaid. Kui vajad kiir abi, siis anna sellele emotsioonile, mida koged nimetus. Neuroteadus on tõestanud, et kogetava emotsiooni defineerimine nõrgestab selle mõju. Tegu on ka tuntud Mindfulnessi tehnikaga.
- Jookse iga päev vähemalt 20 minutit ja vaata, kuidas see tume pilv sinu peakohal hajuma hakkab.
Kõik need tegevused annavad sulle aega olla iseendaga. Me peame vahetevahel ennast välja lülitama ühiskonnast, et päriselt olla ühenduses iseenda ja maailmaga. Tänapäeval on eduka inimese staatuse sümboliks saanud see, kui produktiivne sa oled. Kui tunned, et kogu aeg on nii palju teha siis tea, et ka aja “raiskamine” on teaduslikult tõestatud viis rahustamaks sinu närvisüsteemi ja laadimaks akusid. See omakorda loob sulle rohkem selgust ja töö saab hoopis kiiremini tehtud.
MEIE KÕIGI JAGATUD INIMKOGEMUS:
Üks on kindel – me peame teineteisega rääkima südamest südamesse ja väljendama seda mida tunneme. Ainult koos toimides saame me sellest väljakutsest võitu, et liikuda edasi rahulikuma, harmoonilisema ja õnnelikuma tuleviku suunas. Iga kriis on võimalus kasvamiseks ja me keegi ei ole selles üksi. See on meie kõigi jagatud inimkogemus.
Jaga kommentaarides oma kogemust ja ideid, kuidas tulla ärevusega paremini toime.
–
Minu tegemistega saad end kursis hoida Facebooki ja Instagrami vahendusel.
Kommentaarid
Aitäh!
Kui usaldad, et elu peab täpselt nii minema nagu see läheb, siis kaob ka suurem ärevus. See on aga õppetund, mida õpime kogu elu. Aitäh väärt sõnade ja mõtete eest Kevinski!
Veidral kombel ilmus see postitus väga õigel hetkel. Sul on õigus meie ajud on täiesti meedia poolt ära pestud. Vaikselt on vaja liikuda enda suunas tagasi, proovin ise seda teha. Üks kord ühes Rootsi metsas, tundsin enda südames tühimikku, see oli hetk, kui ma teadustasin selle enda jaoks. Nüüdseks on minuni päriselt kohale jõudnud taju, et seda tühimikku ei täida ükski väline asi ega inimene. Kuigi vahel tahaks ju selle millegiga täita. Soovin jõuda punkti, kus ma aksepteerin ja usaldan, usun, et siis kaob ka ärevus. Aitäh heade mõtete ja toetuse eest! 🙂
Jah vaadates inimese enda ümber ja iseennast, tõepoolest üksinduse hirm painab meid ühel või teisel määral kõiki ja seos sõltuvustega, olgu siis nt liigsöömine, ka “tervislik söömine”, mis on muutunud elueesmärgiks, teinekord sport, mõnuainetest rääkimata.. on need, mida me teeme, et enda sees seda tühimikku täita. Olen nõus, et eelkõige tuleb armastada iseennast ja kõik algab endast, aga … selleni jõudmiseks on vaja mõtteviisi muutust ja teadvustamist ning vahel ka tõsist tööd endaga… Artikkel kõnetas väga!
Pakun siinkohal ühe võimaluse stressi mahalaadimiseks – TRE – nn väristamise tehnika. http://www.tre-eesti.ee/. Pole küll kaua seda veel praktiseerinud, aga soovitan kõigil proovida.
Kõige olulisem on minu arvates endale positiivsete mõtete sisendamine: kõik on hästi ja kui midagi läheb halvasti, siis võtta seda kergelt. Tuleb keskenduda positiivsele ja mitte mõlda, et mis teised minust arvavad, sest igaühel on oma elu ja erinevad ülesanded siin elus. Tee seda, mida ise õigeks pead ja kõik on õige! Meisse on väga palju sisendatud seda, et me teeme valesti ja see ongi sellise ärevuseni viinud. Palju loeb ka, mida me sööme, ma ise püüan võimalikult palju süüa aedvilju ja puuvilju ja vett piisavalt juua.
Tere!
Kui autoriteedid võtavad võimsust su peas, kellele oled end ära andnud-ehk tarkus, mis annab vastupidist mõju! Informatsiooni avatuse tõttu leiab väga palju kanaleid, kus saada häid nõuandeid, mõistu juttu, tsitaate jne. Sõna või lause: “ma olen nii vaimne” oli alul väga naljapakkuv, kui sai esmalt netist pilti vaadatud, kus T.valsberg vast oli seda jaganud ja nagu ikka tuli seda omakorda edasi jagada, et näidata sõpradele tuttavatele, et mis on nüüd uue ajastu huumor. Siis lisada sinna jagatavate listi ka kõikvõimalukud esoteerilised jagatavad lingid nagu Tolle fännid;lilleoru; vaimsus; sulle, kes sa kõnnid ….; ärkamine, kõik hingeeännakud, Hallo Kosmos jaesoteerilised lingid jpm. Aastate jooksul oli selge arusaan, et see ongi see vaimsus, milleni lõpuks välja olen jõudnud, kui üks aga. Toon mõned näited ja siis lähen selle agaga edasi!
Sõber helistab, kellega pool aastat ülepäeviti ujumas käidud, saab sõber, pärast järjekordset kutset ujuma kutsudes vastuse sõbralt: «tead, täna pole õige aeg ujumiseks, sest ma olen nii vaimne ja kuulsin Hallo Kosmose loengust, et liigne sport pole kasulik, tule parem mu juurde E.Tolle dvd vaatama»! Sõber saab nõustuda kuna Tolle on sotsiaalmeedias hitt, siis jääb ujumine ära.
Nüüd kuna on külastatud lilleoru, väekeskusi, käidud A.Ojastu koolitustel, kuulatud aastaid Kosmose loenguid, siis jep siin see on-lõpuks jõudis vaimsus ka minu pähe, sest on kuuldud oma ala tippe, nende soovituses, sõnad, mõtted omaks võetud ja kui keegi peaks midagi mult küsima, siis on mul terve leksikon vastuseid otse õpetajate suust! Saab nüüd rääkida kõikidele kui tore on “vaimne” olla. Kõik kuulavad tarku lauseid ja muudkui imetlevad:Woow see mees on väga tark, ta ju käind A&O koolitusel.
Nüüd viskaks facebooki vahelduseks mõne mõttetera, mis ei kuulu päris mulle aga kuna see pärineb autoriteetidelt, siis las lihtsad inimsed loevad, harivad ennast, saavad teada, mida nad oma elus valesti teevad.
*Veel pole “aga” koht
Kõnnin ringi üksi, kuid peas on koos minuga T.Urb,Valsberg, Peek, A&O, Villido, Vilber,Jure, Darpan, Tolle, Tamming, Vooglaid, Kareda, Osho, Ravi Shankar ja enam ei teagi- nende kõikide kokteil vist, kelle mõttes on kuhugi pähe ära mahutatud, enam ei teagi, mis järjekorras aga igatahes, kui keegi miskit küsib, siis ei jää ühegi vastusega jänni, sest “ma olen nii vaimne”
Nüüd kuna pole päris ammu juba see, kes tegelt olla tahaks, mis on need soovid, unistuses mida täide sooviks viia-ei saa kuna igale tahtele leidub nüüd peas vastukaja või mõni lause autoriteeridelt, kus näitena millegi tegemise asemel(Osho-oska olla mitte midagi tehes) mõtled, et :«huvitav, mis AO selle peale vastaks, kui ma nii teen»! Ja nii leiad, et oled selle info sisse ahmismisega kõik ära kaotanud, nii otsused, unistused, kui ka selge nägemuse soovide . Kui ma saaksin võimaluse kohtuda ükskõik kellega ülal mainitud eeskujudest, siis tõenäoliselt hakkaksin rääkima neile kellegist teisest, näiteks Tollest aga kindlasti mitte endast ja oma unistustest. Suurim hirm oleks Peegi saates anda vastust küsimusele: “kes sa oled, millega sina tegeled, mis on SINU unistused”? See näide on muidugi ka üks näide nö vaimsusest, “mindfullness” mida ei julgeks päris teadlikuseks nimetada. Pigem “Mind is Full of Everything”
Ja eks sa proovi siis elada nö hetkes!!!
Aga koht on siis nüüd sujuvalt tekti vahelt välja tulnud. Oleme nüüd nii vaimsed, nii et laps, kes ootab tagasi oma Isa, kes räägib isa asju, mitte paljude inimeste mõtete kogumit. Last ei huvita, et kool ja lasteaed on osa tema töötlemise süsteemist, et teda töödeldaks maast madalast. Laps tahab oma Isa tagasi, tahab temaga skateparki minna, koos ukakat külas mängida, mingeid sigadusi Emale kokku keerata, kõike, mis ületab infovahetust. Laps tahab elada aga ta on kaotanud oma isa, kes talle tahvli ostis, mis nüüd peaks olema viimane karikas [sellest] vaimsusest välja astumiseks aga ohh ei…
…viimase hoobi andis otse loomulikult elukaaslane, kes on olemuselt realist ja ei vaja enda tõestamiseks vaimset virr varri oma pähe.
Kui lähed oma suhtekaaslase kõrvale ning heidad magama ja tuleb selline küsimus” «Noh kelle kõrval ma täna uinun, kas Urbi või hoopis Darpani”» Sind pole juba mitu aastat mu kõrval olemas olnud…..
Kokkuvõte nö vaimsusest ja ärevuse algetest jätan tegemata kuna hetkel tänu selle vaimsuse tripile sain aru, et äraveks teeb mind hoopis see, et olin kaotanud end totaalselt ja seega kõik armsad õpetajad, kes oma tarkust jagavad räägivad nad enda kogemustest ja nad saavad tõele vaid viidata, kuid tuleb endal elada. Noppida kogemusi ja vaadata oma silmadega. Nemad elavad oma ajastul ja kui nad sulle millegist räägibad siis tuleb aru saada, et see on möödas ja nende soovitused on pointerid, mitte pähe võtmiseks, et loota, et sama olukord juhtub sinuga täpselt sama moodi.
Arvan, et vaimsus, kui mind is full of Everything ei ole see vaimsus, mida autoriteedid silmas peavad aga vahemalt on see nüüd õppetunniks olnud ja olla sina ise on kõige parem-isegi ainus ja kõige unikaalsem kogemus siin maapeal üldse. Loodan, et te ei kõnni seda rada, mida mina pidasib vaimsuse rajaks, leidke oma tee. Aitäh küsimuse eest Vinski
Heaküll
Väga huvitav arutlus ArtVor. Leian, et kõik need vaimsuse õpetused võiksidki ainult õpetused olla, mitte sinu uue reaalsuse loojad. Need juhised võiksid sind suunata mõtlema ja vaatama elu teise nurga alt. Ja teinekord sellest vaatlusest ehk piisabki.
Miks maailmas tänapäeval nii palju ärevust ja stressi on tuleneb tegelikult väga iidsetest aegadest. Vastuse leiad siit:
https://www.youtube.com/watch?v=mtRrxNTnyh8&t=1s
Toimetulekuks piisab teadmisest, et tegemist on puhtalt loomaliku ellujäämisinstinktiga, mis on meisse sisse kodeeritud.
Ärevusega ei saa võidelda ega ka seda alla suruda, vastasel juhul võib see välja lüüa veel hullemal viisil. Kõige targem viis on aktsepteerida, et JAH nii on- mina ja mu keha oleme praegu ärevad ja seejärel see vaikselt kaob.
Tänan, Kevinski, sellele teemale tähelepanu juhtimast. Mäletan kui ärevuse kogemust endas hakkasin aastaid tagasi jälgima, siis vahetult enne tundus tõesti, et olen ainuke õnnetu. See tol ajal sagedaselt esile tulnud mõttemuster viis mind hetke, kus võtsin õiguse otsustada elu ja elust loobumise üle. Tol hetkel päästsid mind Hamlet ja huumor (siiani parim ravim). Otsustasin selles klišee-stseenis – Olla, aga lubadusega, et kõik peab muutuma. Pärast seda seika on kaasnenud järkjärguline rahunemine ja mõtteruum, märkamaks ärevaid liigutusi-liikumisi ümberringi ja jätkuvalt enda sees. Küll harvemini ja aina lühema perioodi vältel.
Mind aitab tähelepanu hoidmine kehal – füüsilised sensatsioonid ilmnevad enne mõtete negatiivseks pöördumist ja ärevuskogemus lahustub tuntavalt (füüsiliselt kogedes).
Hea nipp on ka hommikune jääkülm dušš 30-60 sekundit – rahulikult all seistes. Ma eelistan silmad lahti hoida. Toob kohale ja hea vahend alusetutest hirmudest vabanemiseks.
Rõõmu!