Ülistus elule

Meile kõigile on antud keskmiselt 80 eluaastat kogeda ennast inimesena. See aeg möödub nagu silmapilk, kiiremini kui me eales oodata oleksime osanud. Päevad mööduvad, nädalad mööduvad ning seejärel kuud ja aastad. Üks hetk leiamegi ennast selle rännaku lõpust, vaadeldes tagasi oma elule. Rääkides nendega, kes on jõudnud sinna punkti joonistub välja üks selge muster. Kui küsida, mis on nende kõige suurem kahetsus kerkib ikka ja jälle esile üks ja see sama vastus. Puudus julgus elada elu oma tõe järgi. Selle asemelt elati elu mida ootasid teised, et nad elaksid.

Mis on see tõde, mille järgi elada? Ei ole olemas ühte absoluutset tõde, vaid on nii palju erinevaid tõdesid, kui inimesi sel maal. Ei ole õiget ja valet kohta, kust vaadata. On erinevad kohad. Minu vaatenurk on poeetiline, aga mulle tundub, et elu läbi poeedi, müstiku ja kunstniku silmade on kõige imelisem.

Ma ei ole filosoof, kes üritab luua mingisugust uut mõttesüsteemi. Ma olen müstik, kes proovib edasi anda kogemust müsteeriumist. Tõde ei ole võimalik leida intellektuaalse pingutuse abil sellepärast, et tõde ei ole teooria, vaid kogemus. Ka selles kirjatükis ei lähe ma liialt kaugele selgitamaks asju loogiliselt, vaid pigem väljendan oma tunnet. Need sõnad on rohkem nagu armastus ja vähem nagu loogika.

Ma ei usu loogikasse, ma usun eksitentsialismi. Ma usun sellesse mõistuslikult mõttetusse eksistentsiaalsesse kaosesse ja olen sellega valmis minema ükskõik kuhu ta mind juhatab. Ei ole eesmärgi, kuna olemisel ei ole eesmärki. Ta lihtsalt on ja õiteb nagu kevadine lill, tantsib justkui ennast ära unustanud laps, kes aasal keerutab, pöörleb ja naerab – aga ära küsi miks. See on energia ülevoolamine, ilma mingisuguse sõnastatava põhjuseta. Ära proovi sellele läheneda, kui probleemile, sest elu ei ole probleem mida lahendada, vaid müsteerium mida kogeda.

On niivõrd paljut, mida me ei näe ega kuule. Näiteks infrapunavalgust või uv-kiirgust ega ka jõude, mis hoiavad aatomeid koos. Meile on kättesaadav vaid tillukene osa reaalsusest. Meie reaalsus on meie kogemus ja meie kogemust mõjutab kõige rohkem meie enesetunne. Enesetunne sõltub suuresti sellest, kuhu suuname oma tähelepanu ja mis on meie taotlus. Kui me keskendume ebameeldivale muutub meie olemine ebameeldivaks. See, millele fokuseerume loob meile meie reaalsust. Kas me märkame sügavust ja ilu enda ümber või keskendume pinnapealsele? Kas vaatame oma kaaslaste silmadesse ja näeme seal peidus olevat hunnitut sise-kosmost või vaatame selle asemel telekat. See on meie endi valida. Küsimus on selles mida sa elult tahad? Mina tahan midagi, mis liigutaks mind seesmiselt. Kõik see, mis ei ärata sind ellu ei vääri sinu tähelepanu.

Ära ela mingi ideoloogia järgi. Elu on liiga väärtuslik, et tuua seda mingisuguse totra idee ohvriks. Olgu selleks jumal, taevas, valgustumine, religioon või poliitika. Kõik muu võib tuua ohvriks elule – elu, aga mitte millelegi. Sinule, kui inimesele on antud praegu võimalus kogeda ennast indiviidina. Koge! Ole tänulik selle võimaluse üle ja võta see avasüli vastu. Arusaam ei ole müsteeriumi lahendamine, vaid selle aktsepteerimine, sellega harmoonias koos voolamine, läbi ja lõhki sellest joovastuses olemine.

Ära usu nendesse müütidesse ja lugudesse, mis on olnud enne sind. Loo ise enda müüdid ja lood, mis aitavad sul elada. Avarda enda mõistust, sest mõistus, mis kord on avardunud tänu uuele kogemusele ei saa kunagi minna tagasi oma vanasse mõõtmeisse. Lase endil muutuda elavaks luuleks. Sest mis muu sa oled, kui eksitentsiaalne luule?

Sa oled taevas ja maa – ei midagi vähemat. Sa koosned tähetolmust. Kõik elemendid, mis on sinu kehas tekkisid miljardeid aastaid tagasi tähtede südameis. Me oleme justkui surnud tähed, kihutades sel helesinisel kosmoselaeval mööda universumit, vaadates tagasi taevasse iseendi poole. Mõtle selle üle korra. Sa oled sinisel pallil, pöörlemas tulekera ümber. Kaaslaseks hiiglaslik kivi, mis liigutamas ookeane. Ja sa tahad öelda, et elu ei ole imeline?

Minu tegemistega saad end kursis hoida Facebooki ja Instagrami vahendusel.